Eelkaas

Risto Santala

SAVIST NÕUKS

Originaali tiitel:
Savesta astiaksi

Esimene trükk. 2000

Copyright 2000 Risto Santala

Soome keelest tõlkinud Ima Sirel

Väljaandja:
Rakvere Nelipüha Kogudus
Postkast 246,
44302 Rakvere
Eesti Vabariik

Trükitud: OÜ Trükikoda Valmar

Sisu

Eessõna
Aare savinõus
Pottsepa käes
Kui nõu on katki

Eessõna

«Savist nõuks» viib meid Naatsareti kaljustelt nõlvadelt alla pottsepa lihtsasse töökotta. Me näeme, kuidas savi pestakse ja sõtkutakse, jäetäkse ootama seniks kuni see laagerdub, töödeltakse pottsepa laual, kuivatatakse, eelpõletatakse ja põletatakse - ja isegi purustatakse, et seda võiks vääristatuna töödelda väärtuslikumaks nõuks. See savi teekond sarnaneb inimese teega. Pottsepatöökojas tunneme end olevat Suure Pottsepa kätes. Ja ta kõneleb.

Kui Jumala rääkis Moosesega, kõneles ta «tulest» ja mees sai juhise: «... kõik, mis kannatab tuld, laske tulest läbi käia, siis on see puhas, ... samuti laske veest läbi käia kõik, mis ei kannata tuld» (4Mo 31:23). Nii toimud ka inimese elus.

Need kolm, 1967 aasta suve Põhjamaade Iisraeli-päevadel Vivamos peetud piiblitundi on mõeldud eelkõige ahistunud inimese jaoks. Ahistus on ju üks meie aja inimese ustavamaid kaaslasi. Tavatseme õelda: «Võõras tuleb ajalla ja talu elab tavalla». Ahistus aga ei küsi külastusaegu. Sel paistab olevat universaalvõti kõikidesse kodudesse. Ahistus ei muuda automaatselt inimest õilsaks, see pigem paljastab inimese puudused. Ja nimelt seal, keset oma inimlikku nõrkust ja lõhestatust, võime saada pottsepakoja õppetunni. See kõneleb meile, et ahistusel on oma tähendus. Seda tähendust oleme üheskoos leidmas selle raamatu lehekülgedelt. Tule meie reisikaaslaseks.

Helsingis, 05. 09. 1967

RISTO SANTALA

AARE SAVINÕUS

«Aga meil on see aare saviriistades,
et üliväga suur vägi oleks Jumala
poolt ja mitte meist» (2Ko 4:7).

Savi osa

Üks Vana ja Uue Testamendi mõjuvamaid kujundeid on sõnum savinõust. Ka rabinistlik pärimus kasutab meelsasti savi ja savinõu kujundit. Kui näiteks räägitakse Toorast ehk Jumala seadusest, õeldakse: «Toora sõnum on võrreldav veega, nagu on kirjutatud: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde!» (Js 55:1) - nii nagu vesi ulatub maa ühest otsast teiseni, ulatub ka Toora maa ühest otsast teiseni - nii nagu vesi kosutab hinge, kosutab ka Toora hinge - ja nii nagu vesi langeb «tip-tip» tilk tilga järel, nii nagu ojad ühinevad jõeks, nii ka Toora: inimene õpib kaks tarkusesõna täna ja kaks homme, kuni neist saab tulvav jõgi - ja nii nagu vesi voolab alla kõrgendikelt madalatesse kohtadesse, nii ka Toora hülgab selle, kes arvab enesest liiga palju ja haarab kinni (heebr. k. «middebbeket - kleepub) niisugusest inimesest, kes peab end tähtsusetuks - ja nii nagu vett ei panda hõbe- ja kuldnõudesse, vaid kõige odavamatesse, nii ka Toora ei tööta kelleski peale sellise inimese, kes on nõus savinõu osaga. (Shir ha-shirim rabbaa, aalef.)

Sõna «toora», mis tegelikult tähendab lihtsalt õpetust, võiks selles rabinistlikus kirjelduses samahästi asendada sõnaga «evangeelium». Evangeelium ulatub maa ühest otsast teise, see kosutab hinge ja see võetakse enamasti vastu «tilkhaaval». Soome ja heebrea keeltes on sõnal «tilk» (soome keeles «tippa») sama tähendus, ainult hääldamisel asub rõhk erinevatel silpidel. Mõiste «jutlustama» tuleneb heebrea keeles just sellest «tilka» tähendavast sõnatüvest. «Lehattif», 'jutlustada', tähendab sõnasõnalt «tilkasid tekitama». Me «märgume» jutlustest vaid tilkhaaval, ent sellegipoolest koguneb vähehaaval neist igapäevastest pisikestest õnnistustest üle meie elu kallaste tulvav jõgi. Ikka ja jälle võime oma elus kogeda 23. Laulu sõnu: «... mu karikas on üleni täis!» Kõige imepärasem aga on siiski see, et evangeelium antakse «kõige odavamasse nõusse» - nende südameisse, kes peavad end väärtusetuks.


Vesi voolab madalatesse kohtadesse

Kui palume luba olla Jeesuse jüngrid, tuleb meil soostuda savinõu osaga. «Meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist.» Oluline on ka mõõnda, et kristlase osa on savinõu osa. Meie aja kristlus kipub liiga sageli olema mingi vaimulik eputamine. Oleme unustanud Jeesuse sõnad: «Ärge olge kärsitumad» (Lk 12:29) Apostel Paulus teadis seda ohtu, kui ta kirjutas: «Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole» (Ro 12:16). Tänapäeva kristlase peaeesmärgiks näib olevat võimalikult kõrgetasemelise hariduse hankimine ja kõrge, oma positsiooniga sobiva elatustaseme saavutamine. Meie Meistri kohta aga õeldakse Jesaja 53. peatükis: «Ei olnud tal kuju ega ilu», «Loo toar loo ve-loo hadar». Kaasajal mõistetakse sõna «toar» all Iisraelis ülikooliharidust. Niisiis võiksime Jesaja ennustuse tõlkida nii, nagu Iisraeli lapsed sellest tänapäeval aru saavad: «Ei olnud tal ülikooliharidust ega ilu». Me ei tohiks isegi teoloogias harrastada «vaimulikku eputamist» - «... ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame asju vaimsetega» (1Ko 2:13). Savionnil tuleb olla rahul savi osaga.

Kui mõtleme Jumala tööle oma elus, küsime:

Miks valis Jumal just savi?

Mu südames on sageli helisenud ühe vaimuliku laulu sõnad:

Viletsa ostsid sa välja - ja kallilt,
Minu nii lunastasid -
Valisid viletsa, valisid minu,
Ise nii valisid,
Kõik tegin valesti, kõiges jäin võlgu -
Sinu ma ikkagi.

Kui Jumal tahtis teha maailma imelisima kunstiteose, kõlbas Talle selleks maa põrm. Kui Jumal lõi inimese oma näo järele, eeldas see tegelikult, et Ta suutis tolles maa põrmus näha omaenese kuju juba enne kui Ta seda puudutas. Jumal on tähelepanuväärne selle poolest, et Tema märkab elu algeid sealgi, kus inimene näeb ainuüksi surnud ja kuivanud pinnast. Seepärast valib Jumal selle, «.. mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on ...» (1Ko 1:28).

Jumala au avaldub selles, et Ta loob elu maapinnast, kus inimlike arvestuste kohaselt pole mingit elulootust.

Olen mitmel korral imetlenud Vana Testamendi suuri naiskujusid. Kui nad valiti kandma südame all suuri jumalamehi, lasti neil kõigepealt minetada igasugune inimlik lootus emaks saada. Aabraham oli juba saja aasta vanune ja tema naine üheksakümnene, kui «... Jehoova hoolitses Saara eest nõnda nagu ta oli lubanud». Iisakil oli suur valu oma naise pärast ja «Iisak palus Jehoovat oma naise pärast, sest see oli viljatu». Tema õhkamistele vastati kakskümmend aastat hiljem. Ka Jaakobi naine Raahel oli kaua viljatu ja «võitles Jumala võitlust», kuni «... Jumal mõtles Raahelile ja Jumal kuulis teda», andes palvete lapse, Joosepi. Moosese ema pidi loobuma oma lapsest ja jätma ta Niiluse jõele, aga «Issand tõmbas ta veest välja». Elkana naine Hanna oli lastetu ja «... olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga», «valades oma hinge Issanda ees välja». «Ja Jehoova pidas teda meeles» (1Sa 1:1-20). Nii sündis üks Vana Testamendi suurimaid jumalamehi Saamuel.

Sakarias ja tema naine Eliisabet olid juba vanad, kui Jumal ütles mehele templis: «Su palvet on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja... ja ta täitub Püha Vaimuga juba oma ema ihus» (Lk 1:13-15). Nii sündis Ristija Johannes, kelle kohta Jeesus ütles: «... ei ole naistest sündinute seast tõusnud suuremat kui Ristija Johannes» (Mt 11:11).


Hanna valas oma hinge Issanda ees välja

Näib, nagu oleksid nende vanemate palved ja kümnete aastate tagused õnnistussoovid kuhjunud nende laste ellu. Võibolla just sellepärast arvas Jumal heaks lasta neil kulgeda ahistuse kaudu.

Jumala tõotuste ees tuleb meil aina loobuda inimlikest arvestustest ja näib, nagu hakkaks Jumal tegutsema alles siis, kui oleme nõus andma Temale kogu au.

Ristija Johannese isa pidi enne hüüdma: «Millest ma seda võin ära tunda? Mina olen ju vana ja mu naine on oma päevade poolest väga elatanud!» Me ei ole võimelised loodima Jumala sügavusi ja vaevalt et seda meilt oodataksegi, ent on väga kurb, kui kaotame usu imesid tegevasse Jumalasse.

Ka Messia sündimine pidi olema ime, surnud maapinna elluärkamine. Mäletan, kuidas minu aasta algul surnud sõber, rabi Jechiel Goldin, sattus ühes vestluses hoogu, seletades Jesaja raamatu 53. peatüki sissejuhatavat teksti: «Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsegu juur põudsest maast». «Ka see kõneleb Jeesuse imelisest sünnist», ütles ta: «Nii nagu ei künta ega külvata ega kasteta kõrbe, pidi ka Messias sündima ime läbi». «Mida neile ei ole jutustatud, seda nad saavad näha» (Js 52:15).

Meil, Põhjala savimaade veeres kasvanuil, on loomuldasa raske käsitada, kui suurt vaeva tuleb näha Püha Maa pottsepal, enne kui ta saab kasutuskõlblikku savi. Võib lausa tõdeda samuti nagu Hesekiel: «Vaeva on nähtud...» (soomek. tõlge: väsimuseni), (Hs 24:12).

Olen olnud 1954-ndast aastast saadik Naatsaretis elava pottsepa sagedane külaline. Tahaksin õelda samuti, nagu Tuneesiasse mitmeid keraamikatehaseid rajanud evangelist Paul Ferree: «Ma pole kunagi olnud huvitatud niivõrd pottidest kuivõrd nende valmistajatest». Poti valmistajal on oma saladused, mis on siirdunud sageli sadade aastate vältel isalt pojale.

Üks kiivamini varjatud saladusi on tema savivõtukoht.

Ühel päeval lubas Naatsareti pottsepp võtta mind kaasa oma savivõtüpaigale. Olin oodanud, et meie tee viib orgu, ent eksisin. Mul tuli sõita autoga mööda viletsat vankriteed üsna kaugele linnast välja. Jäime seisma ühe kivimurru ääres. Mehe nägu lõi särama, kui ta võttis tee äärest kamalutäie klibu. Ta hellitas seda pihus ja rääkis, et aegajalt sõidutab ta siit salaja koorma oma õuele. Keegi ei tea tema savi saladust. Otse keemiku põhjalikkusega rääkis ta tolle saviräha koostisest ja omadustest, mida ta sellest «välja meelitab». Sealsamas tõi ta esile ka ümbruskonna nõlvakute puudused oma rähaga võrrelduna. Tundsin end salamisi pettununa: «Vaevalt säärasest klibust mingit savi saab!»

Hiljem, kui eelmainitud evangelist Paul Ferree käis Iisraelis, veendusin, et pottsepp mõtleb alati oma savile. Paul Ferree oli näinud Siinai mägismaa lähedal ulatuslikku ladet, mis oli «ehedaim valge savi, mida võib leida parima keraamikatehase jaoks».

Naatsareti nõlvakul jäin aga pärima: «Kuidas küll säärasest kivipurust savi tehakse?»

Pottsepa õuel nägin vastust.

Savi tuleb pesta,

enne kui see kõlbab pottsepa lauale. Kui olime jõudnud tagasi Naatsaretti, viis pottsepa poeg mu maja kõrvale. Seal oli paar terava labidaga kaevatud, umbes ruutmeetri suurust auku. Need kaevendid täideti kõigepealt veega ja siis kühveldas õpipoiss sinna oma saviräha. Leotamine pidi kestma mitu päeva. Seejärel oli kord savi pesemise käes. Pikuti lõhestatud plekktünnide pooltes segati heljundunud savikõrti põhjalikult ja seejärel pesti läbi. Pottsepa ja tema õpipoisi sõrmed leidsid aegajalt segu seest lahustumata kilde, mis nopiti välja ja visati kõrvale. Kui kogu savikõrt oli läbi pestud, jäeti see taas auku seisma ja laagerduma. Päikesepaistel haihtus kogu liigne niiskus ning moodustus tihe mass, mis lõhenes lootustandvalt augu põhjal, osutades juba ilmseid savi tunnuseid. Alles seejärel kui savi oli niiviisi muutunud elastseks, algas selle tegelik töötlemine:


Pestud savi augus laagerdumas

Savi tuli sõtkuda

Pottsepa töötoa ühe seina ääres seisis riit ühtlase suurusega kamakaid, paakunud savitükke, mis ootasid seal oma aega. Üksteise järel jõudsid need kamakad pottsepa lauale. Olen sageli imetlenud meie pottsepa pikki lihaselisi sõrmi. Nüüd tallasid need pihud paakunud savi esmalt laiaks koogiks. Seejärel keerati see piklikuks «rullbiskviidiks», tambiti järjest pehmeks, tallati veelkord läbi ja keerati uuesti piklikuks rulliks. Aegajalt leidsid pottsepa tundlikud käed nüüd juba ühtlaseks ja plastiliseks muutunud savimassist pisikese kivikillu. Kui niisugune kild jääb segusse, rebib see valujärgus nõu külje sisse prao.


Õpipoiss savi sõtkumas

Nii on vististi ka kristlase elus. Just neil aegadel, mil Pottsepa käed meid sõtkuvad, tulevad esile meie vaimuliku elu suurimad vead. Meie sisemistest sügavustest purskub välja isekus ja pühitsematus, mis muidu olekski jäänud peidetuks. Tavaliselt on meie süda, nagu tõdeb Laul 119:79, «tuim nagu rasv», meie patt ja isekus ei häiri meid õigel moel. Aga kui Jumala käsi meid sõtkub, täitub 2Ku 22:19: «... et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Jehoova ees ... ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Jehoova».

Jumalamees Jeremija pidi sattuma kuningapoeg Malkai kaevu ja vajuma mudasse (Jr 38), enne kui Jumal sai saata oma sulase, neeger Ebed-Meleki, teda sealt välja tõmbama. Jehoova koja kõrgeim ülevaataja Pashur pidi Jeremijat lööma ja panema tema jalgpakku, enne kui see Jumala saadik koges: «Sa valmistasid mulle pettumuse, Jehoova, ja ma olen pettunud (soomek. tõlge: «... sina oled mind painutanud, Issand, ja mina olen paindunud»), sa oled tugevam mind ja võitsid!» (Jr 20:7). Jumal sõtkub nimelt neid, keda ta tahab kasutada.


Jeremija tõstetakse üles mudaaugust

Apostel Paulus pidi olema «Issanda valitud riist, kandma tema nime paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette». Seetõttu kuulis Ananias tema kohta ennustussõnad: «.. mina tahan temale näidata, kui palju ta peab minu nime pärast kannatama» (Ap 19:16).

Keegi mõttetark on ütelnud, et «inimene on saanud elult palju siis, kui ta on kannatanud». Sõtkutav inimene saab Jumala aaretekambrist seal peidus olevaid rikkusi, mida ei suuda anda ükski selle maailma selvepood või universaalkauplus. Savi tuleb sõtkuda, et see alluks meistri käele, soovitud kuju võtma. Sõtkumata savi mureneb pottsepa sõrmede vahel.

Jeremija sõna: «Sina oled mind painutanud», kõlab heebrea keeles: «Pititani Adonai vaepat; chazaktani vatuchal»: «Sina oled mu pehmeks rääkinud, Issand, ja ma olen pehmeks räägitud; sa oled kasutanud oma väge ja teostanud oma kavatsuse». Kaasaegses heebrea keeles tähistab sõna «peti» inimest, kellele saab «augu pähe rääkida». Meie, kristlased, oleme üsnagi kõva kuulmisega ja Jumalal tuleb sageli kasutada kõva sõna, enne kui võtame tema nõuandeid kuulda.

Tihtipeale oleme «paadunud kristlasteks», nagu luuletaja Kurkisuonio ühes oma salmis ütleb. 1Sa 25:37 jutustab Naabalist, kelle süda «suri rinnus ja ta otsegu kivines». Kui palju küll peab Jumal meie juures oma väge kasutama, enne kui Ta saavutab oma eesmärgi! Jumalal on tihtipeale lihtsam saada tänu lausjumalatu huultelt, kui enesekindlaks paadunud kristlaselt. Tundlikkus Jumala suhtes on alati elava kristluse tunnus. Mäletan, kui meeldiv kogemus oli see, kui Jumal õhutas mind kuulutama ühele kristlasest ärimehele Smürna kogudusele antud sõnumi Ilm 2:9: «Ma tean su viletsust ning vaesust - kuid sa oled siiski rikas».

Iga kristlane teab oma Piiblist salme, mis on tähendanud palju tema elu otsustavail hetkil. Mul oli eesõigus kuulda kolm korda üht Laulude sõnumit ajal, mil olin valmistumas reisiks juudi töö asjus: kaks korda leivamurdmisel ja korra lahkumispäeva hommiku raadiopalvuses. See mälestusväärne soe sõnum kõlab: «Õnnis on inimine, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varane vihm katab neid õnnistusega!» Nähtavasti tähendab kristlase «püha teekond» suuremalt jaolt Nutu oru teedel rändamist, ent need pisarad muutuvad õnnistuse allikateks. Prantsusekeelses Piiblis kasutatakse sõna «ils transforment»: Jumal «transformeerib», 'muundab' meie elu vaevad õnnistusteks. Just sellepärast meie Suur Pottsepp sõtkubki omasid. Savi omadusi ei saa tunda, kui neid ei tunneta n.ö. «maitse» sõrmedega. Savi peab olema elastne, pingul ja sitke - see peab elama ja «nutma». Muidu see ei saa elavaks.

Sõtkutud savi ei pääse kohe oma pottsepa laulale.

Savi tuleb panna kõrvale

kus see muutub n.ö. «siledaks». Seal, nurgas, ootab see tombuks sõtkutuna oma korda ja pottsepa töötoa külastaja ei pööra tavaliselt neile osaliselt kotiriidega kaetud savitompudele mingit tähelepanu.

Inimese tee on seesama savi tee. Üks meie elu kesksemaid õppetunde on ootamise õppetund. Kui jälgida savi teekonda Naatsareti konarlikelt mäekülgedelt Iisraeli kodu lauale, võib märgata, et see pannakse mitmeid kordi kõrvale, ootama. Kõrvale jätmine ei tähenda hülgamist. Savi maailmas on oma sisemised seadused, millest ei saa mööda minna ning sedasama kogetakse ka Jumala riigis.

Aabraham oli 75-e aasta vanune, kui Issand kõneles temaga Haaranis. Suurem osa tema elust möödus kurnaval kõrberännakul. Joosepi tee viis kaevu, orjuse ja vangihoone kaudu vabadusse. Mooses sai egiptuse mehe mahalöömise pärast pagulase osa. Ta pidi viibima kaua lambakarjusena Midjanimaal. Ristija Johannest valmistati oma ülesandeks kõrbes. Apostel Paulus läks mõni aeg peale oma pöördumist kolmeks aastaks kõrbesse ja naases alles neljateistkümne aasta pärast üles Jeruusalemma, kus valmistus oma esimeseks misjonireisiks. Seal tunnistati ta apostlite poolt vastuvõetavaks ja seal sai ta ülesande tegutseda paganate apostlina. Nende jumalameeste elust õpime, et neil tuli sageli ja kaua vaimuliku elu tegevusväljalt olla n.ö. «kõrvale pandud». Ka tavalises sõjas kulub suurem osa sõduri ajast positsioonil ja ühtedes ning samades kaevikutes. Suurem jagu võitlusest on ootamine, vaid väike osa tegutsemine. Just need ootamise ajad ja see, kuidas kristlane kasutab vaikseid, tavalise elu argihetki, teevad temast selle kristase, kes ta on.


Ootamise õppetund

Jumala riigi sisimate õnnistusteni ei ole mingit kiirteed. Pühad on muistegi võidelnud aastaid, võimaks mõista Jumala varjatud teid. Miks peaks siis tänapäeva inimesele pakutama otseteed? Savi maailmas on omad seadused.

Savi ei saa sundida

Savi tuleb «keelitada», seda ei saa valada vormidesse. Tõsi, suurtes tehastes juba osatakse spetsiaalsete lisaainete abil panna savi võtma ettenähtud kuju, ent tavaline pottsepp Hiinast Ameerikani teab, et savi ei saa sundida. Savi peab «keelitama» võtma vajalikku vormi. Savi nõuab oma aega, et «jahtuda» niisugusesse vormi, nagu seda «keelitatakse» võtma. Niisamuti «keelitab» ka Jumal meid võtma vastu evangeeliumi.

Jeesus ütles: «Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsegu kana kogub oma pojukesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud» (Mt 23:37). Hoosea 11:7 loeme: «Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski!». Jesaja 65:2 tõdeb: «Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea».

Küllap püha Jumal juba teab, et inimene tõrgub tema tahte vastu veel enam kui savi oma vormija vastu. Sellepärast tahtis ta võita meie usalduse, andes oma armastuse tagatiseks oma Poja.

Sedaviisi tuleks meil mõista ka sõna, mis äratas Norra suure rahvusliku ärataja Albert Lunde: «Tema, kes oma Poega ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?» (Ro 8:32).

Missugune siis peaks savi olema oma valaja käes? See peab olema sile ja «jahtunud». Keegi pottsepp ütles: «Pestud ja sõtkutud savi on kaunis. Selle koostises pole midagi võõrast; see on nagu piim või siid, see ei tõrgu enam sõrmede all.» Inimese kohta käivat tähendust loeme Laulust 131: «Eks ma ole oma hinge taltsutanud ja vaigistanud. Otsegu võõrutatud laps ema juures, otsegu võõrutatud laps on mu hing minus.»

Naatsareti pottsepalt sain teada, et

igal pottsepal on oma mudelid,

mis küllalt sageli pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele. Tihti on see mudelite kollektsioon väga mitmekesine. Asjad luuakse nii, et need sobivad täpselt selleks otstarbeks, milleks need on ette nähtud. Ja lõppude lõpuks on nõu ikkagi vaid teenija. Selles võib säilitada vett, õli, veini, tinti, maitseaineid - ja isegi vääriskive ja aardeid. Juudid on sageli diasporaa aegadel vaenu koites peitnud oma vara ja pühad raamatud maa sisse kaevatud savikruusidesse. Sama tava näib olevat valitsenud ka juba paar aastasada enne Kristust. Sellest annavad tunnistust meile nn. Surnumere rullraamatud, mis leiti savikannudesse suletuina Qumrani mäekoobastest. Kannude kaaned olid vahatatud õhukindlaks. Samal moel säilitavad ju meie perenaisedki suvise marjasaagi. Nõu värvitakse ja glasuuritakse samuti vastavalt sellele, mis otstarvet see täitma hakkab. Peamine on nõus olev «aare».


Nõu on vaid teenija

Jumala riigis on samuti omad mudelid ja omad aarded, mis peaksid olema juhiseks iga kristlase elus. Kui need põhilised asjad ei ole meie elu juhtnööriks, kas siis ikkagi oleme oma kristlasekutsumust tõsiselt võtnud? Loetleme neist mõned. Soovin, et loeksid järgnevat aeglaselt:

  1. Kogu Jumala töö eesmärk on väljendatud juba loomisloos: «... ta lõi neid oma näo järele» (hb. Zelem Elohim; ld. imago Dei). Apostel Paulus rõhutab Ga 1:16, et «... Jumalale oli meelepärane ilmutada temas oma Poega.» Jeesus on He 1:3 põhjal «... tema aupaistus ning ta olemuse kuju». Kogu kristlik töö on suunatud sellele, et «... Kristus meie sees saaks kuju» (Ga 4:19).
  2. 2Pe 3:18 toonitab: «Kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses.»
  3. Kl 3:3 meenutab: «Teie olete surnud ja teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas.»
  4. Juudikristlased peavad sageli Uue Testamendi keskseks tunnuseks Ga 2:19-20 sõnu: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse.» Sellega seonduvad kuuenda peatüki sõnad Issanda Jeesuse Kristuse ristist, «... kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.»
  5. Ef 2:6 esitab: «... ta on meid ühes temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses.»
  6. 1Ko teises peatükis rõhutab apostel Paulus, «... et meie usk ei oleks inimeste tarkuses vaid Jumala väes.»
  7. Ef 3:19 õhutab meid «... ära tundma Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse, et me oleksime täidetud Jumala kõige täiusega».
  8. Sama kirja 4:12 meenutab, et Jumal toimib, «... et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle».
  9. Pelgalt abilise tööst ei piisa. Peab meenutama ka sama kirja 6. peatüki 6. salmi: «... kes südamest teevad, mida Jumal tahab, orjates hea meelega, otsegu Issandat ja mitte inimesi».
  10. Eelnimetatud kirja teise peatüki viimane salm väljendab meie ühist eesmärki: «... kelles (Issandas tõlk.) ka teid ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus».

Neis kümnes pügalas väljendub kokkuvõtlikult meie kristlik usk. On tähtis, et leiaksime alati Piiblist n.ö. oma isikliku «rusikareegli», mis meenutaks meile igal hetkel meie vaimuliku elu keskset tarvet. Ise olen tahtnud ikka küsida: «Kas Jumal mahub sellesse?» Olen korduvalt kogenud, et vaid see, milles jätkub Jeesusele ruumi, annab püsivaima rahulduse. Aga Tema on nii suur, et ei mahu kõikidesse meie riugastesse. Tema vajab palju ruumi, värskust ja tingimatust - ja siis tuleb Ta kaasa ka meie elu tormidesse.

Kui apostel Paulus rääkis savinõudes asuvast aardest ja sinna kätketud «üliväga suurest väest», siis oli küsimus Jeesuse reaalsest mõjust koguduses. Kas meie, tänapäeva kristlased, oleme nõus Jumala plaaniga? Või tõrgume Jumala käte vahel? Võibolla oleme hakanud «paaduma kristlaseks», nii et usuelu tõeline siht meid enam ei liiguta? Jumala tahe täitub meis vaid siis kui «soostume savinõu osaga». Kui «jahtume» vormitute jäänikatena Jumala töötoa nurgas, et tähenda see et Jumal oleks meid hüljanud. Jumal on valmis meid õnnistama, Ta on meid valmis kohe käsile võtma, ent meie vajame aega, et «sileneda», sisemiselt vaikseks jääda, nii et oleksime rahul Tema tahtega. Jumal tahaks öelda meile samuti, nagu Ta ütles sajandi algul kuulsa Walesi ärkamise ajal ühele noorele mehele. Too oli olnud rahulolematu, kuna neil oli juba kaua tulnud äratust paluda. Siis kuulis ta sõnu: «Mina olen küll valmis, aga minu lapsed ei ole valmis.»

Me palvetame:

Püha Jumal. Tahan Sind tänada, et oled viimasel ajal tahtnud anda mulle ootamise õppetunni. Issand, olen olnud nagu nurgas kössitav savikamp. Anna andeks, et olen olnud kannatamatu ja tõrkunud Sinu juhatuse vastu. Issand, aita, et minu sees olev mässumeelsus võiks vaibuda ja et ma võiksin olla Sinu kätes nagu võõrutatud laps ema süles. Issand, võõruta mind ka inimesi orjamast. Tänu Sulle, et kõrvale jätmine ei tähenda veel hülgamist. Issand, puhasta mu süda kõigest sellest, mis Sinu silmis on väärtusetu ja tühine. Issand, tee minust enesele tõelisem jünger. Nüüd on mu süda avali. Nüüd on seal ruumi Sinu jaoks. Ära mine minust mööda. Tule elama minu südamesse. Jeesus Kristus, minu Issand. Palun ära mine mööda. Aamen.

POTTSEPA KÄES

«Meie oleme savi ja
sina vormid meid» Js 64:8

Keegi Tuneesia noormees ütles kord: «Kui ma esimest korda pottsepa nägin, otsustasin, et minust saab pottsepp.» Nüüd on ta 25-mehelise keraamikatehase juhataja. Evangelist Paul Ferree jutustas, kuidas ta õpetas Tuneesia araablaste lastele pottsepaametit. Seda tööd tehes nägi ta, et vaid umbes igal seitsmendal normaalsel poisil olid pottsepatööks vajalikud eeldused. Idamaa pottsepp on tavaliselt «tark mees». Jeremija raamatu 18. peatüki alguses kuuleb prohvet sõnu: «Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu.» Ja jutustus jätkub: «Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata,ta tegi tööd potikedra juures. Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes rikki läks, siis ta tegi sellest jälle teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. Siis tuli mulle Jehoova sõna; ta ütles: «Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp ... ütleb Jehoova.»

Mine alla potissepa kotta,

ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu. Kaasaja inimesel on raske käsitada seda, et Jumala õnnistus valatakse «kõige odavamasse nõusse». Apostel Paulus koges küll, et evangeelium «autuses külvatakse, auhiilguses äratakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles» (1Ko 15:43). Seepärast «madal vend kiidelgu oma suurusest, aga rikas oma madalusest» (Jk 1:9, 10). Oleme tihtipeale «kogunud vara viimseil päevil» (Jk 5:3), ent tõrgume kogumast neid aardeid, millel on väärtust ka igavikus. Võibolla just sellepärast keelitab Jumal meid käima elu «madalatel teedel». Lõppude lõpuks ei pääse isegi pastor taevasse käärkambri kaudu. Ka tema jaoks on «kitsas värav ja ahtake tee». Üks apostel Pauluse lemmikväljendeid on 2Ko 4:13: «Ma usun, sellepärast ma räägin.» See 116. Laulu 10. salm kõlab tervikuna: «Mina usun, sellepärast ma räägin! Ma olin suures vaevas!»

Oleme sunnitud minema «alla pottsepa kotta» sageli just sel põhjusel, et õpiksime seal selgeks kuningas Hiskija ülesande. Tal tuli kuulda sõnu: «Sea oma elumaja asjad korda» (Js 38:1, 14-17). Suures ahastuses viibides koges ta, et «... sellegi pärast jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu ... Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina säästsid mu hinge hukatuse august» (Js 38:16, 17). See, et meid «sõtkutakse», on üks meie usu põhieeldusi: «sellegi pärast jäädakse elama». Kui jõuame oma vaimulikus elus n.ö. «sügavasse auku», on hea lohutuseks meenutada, et sealt on ainult üks väljavaade: ülespoole. Paulus rääkis veenvalt, sest ta oli sageli ise «suures vaevas». Viimaste aegade inimeste kohta on pikk kirjeldus 2Ti 3. Lõpus tõdetakse nende kohta: «... nad ei pea paika usu poolest» ja «... nad ei saa ka mitte enam kaugele». Seepärast: «Armsad, ärge pigade võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsegu sünniks teile midagi võõrast» (1Pe 4:12). Ainult proovile pandud usk süveneb armu tundmises. Juudi sünagoogis asetseb eestpaluja koht sageli süvendis, et ta võiks lugeda Laul 130. sõnu: «Põhjatumaist sügavusist hüüan ma sinu poole, Jehoova. Issand, kuule mu häält!» Nüüdisaja kristluses puudub sageli sügavus seepärast, et me pole kogenud Jumala sügavusi. Jumal soovib meile parimat, kui ta ütleb: «Mine alla potissepa kotta».


Potissepa koda Naatsaretis

Vaimulikul elul on oma sisemised seadused. Johannese evangeeliumi teise peatüki lõpus on öeldud: «... uskusid paljud tema nimesse, nähes tema imetegusid, mida ta tegi. Kuid Jeesus ise ei usaldanud ennast nende kätte, sest ta tundis neid kõiki» (Jh 2:23-24). Kas on nii, et Jeesus ei saa ka täna usaldada end meie kätte, kuna «armastame austus inimestelt rohkem kui Jumalalt»? (Jh 12:43). Kuidas võiks Jeesus end meie kätte usaldada, kui me ei võta Teda tõsiselt? Apostel Paulus pidi tõdema: «Mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest. Sest kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma» (Fi 2:20, 21).

«Madalatel teedel» käimise kooli eesmärk on vabastada meid meie oma soovidest ja sellest, mis on tühipaljas «oma hinge innukus». 1Ko 15:46 kirjeldab tabavalt Jumala tööd meie südameis: «Aga vaimne ihu ei ole esimene, vaid maine (soomek. tõlge: «hingeline»); selle järele on vaimne.» Jeesuse vend Juudas tõdeb viimaste aegade pilkajate kohta: «Need on maised, kellel ei ole Vaimu» (Ju 19). Kristlusest, milles ei ole Püha Vaimu puudutust, kujuneb kergesti tegevus, mis teotab meie usu põhiväärtusi. Aga «Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse hindaja» (He 4:12). Äratus suudab luua üksnes maise, hingelise jumalalapse - aga kui see laps juurdub Jumala Sõnasse, eraldab seesama Sõna temast vähehaaval selle, mis on hingeline. See töö sünnib enamasti vaevade ja kiusatuste keskel. Sellepärast juhatab Jumal meid alla pottsepa töökotta.

Pottsepp töötab oma kedra juures

Selle pottsepa laud koosneb kahest ümmargusest plaadist, mis põõrlevad püsttelje abil. Mootori aset täidavad jalad, mis kord tallavad, kord pidurdavad tallalauda. Kui pottsepp on uuesti seganud ja tampinud juba varem sõtkutud kindla suurusega savikamakad, segab ta enne valujärku sellesse veidi väga peeneks sõelutud liiva ja lisab niisutamiseks tilga vett. Kõigepealt loob ta lauale väikese savialuse. Alles selle peale surub ta oma savitombu ja peagi sunnivad pottsepa pikad painduvad sõrmed tollest vormitust savist tõusma ühe poti teise järel, sedamööda kuidas ta vaid ise soovib. Pöörleva laua saladus on ilmselt selles, et pottsepp võib läheneda vormitavale nõule mitmest küljest korraga ja samaaegselt.


Pottsepp töötab oma kedra juures

Kui Jumal teeb tööd omade sees, tundub vahel, et Ta justkui piiraks neid. Apostel Paulus koges seda: «Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu, vaid meid vaevati kõikepidi: väljaspool oli võitlusi ja seespool kartust» (2Ko 7:5). Ta koges, kuidas «meie maine telkhoone maha kistakse», kuidas «me ohkame igatsedes» ja kuidas «me ei taha kattest vabaneda». Ta nägi, et meid «antakse alatasa surma», et «meie väline inimene kõduneb» ja teda vaevati «ülemäära... üle meie jõu». Ta viibis sageli «... nõtruses, kartuses ja suures väristuses». Nii tuleb Jumalal meid valuga sünnitada, kuni Kristus saab meis kuju. Apostel Paulust ahistati seest- ja väljastpoolt. Olukord oli samasugune nagu 2 Aj 13:14: «... vaata, siis oli neil võitlus eest ja tagant! Nad kisendasid Jehoova poole.» Ja veidi edasi nenditakse (15:15) «... nad otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid tema. Ja Jehoova andis neile ümberkaudu rahu.» Pottsepa käed on asetatud nii, et ühe käega kujundab ta nõu seesmist, teisega välimist külge.

Kõige suuremad nõud valmistab pottsepp

mitmes erinevas järgus.

Üks savi põhiomadusi on, et see ei suuda kanda oma raskust. Inimene on samasugune. Väga harva suudame taluda Jumala õnnistusi, ilma et muutuksime südämes uhkeks. Me muutume sageli «kerkinud koorukesega» kristlaseks, nagu vanad usklikud ütlevad. Kui me ei saa uhkeldada oma saavutustega, uhkeldame oma alandlikkusega ja vaimulikkusega. Jeesus oli sunnitud ütlema oma aja variseridele: «Kõik oma teod nad teevad selleks, et inimesed neid näeksid» (Mt 23:5). Üks nüüdisaja ebajumalatest on püüd olla aktsepteeritud. Inimene, kes teenib seda jumalat, ei talu Jumala õnnistusi. Kui pottsepp üritab luua kõrge nõu ühe korraga, vajub see kokku niipea kui see asetatakse lauale. Niisamuti lämbub inimene kiiresti oma tähtsusesse. Õpetussõnadest loeme: «Kolme asja all väriseb maa, jah, nelja all, mida see ei suuda taluda: sulase all, kui ta saab kuningaks ... ja ümmardaja all, kui ta kõrvale tõrjub oma emanda» (Õp 30:21-23).


Savi ei suuda kanda oma raskust

Kõrgemaid nõusid valmistades loob pottsepp esmalt hulga pottide aluseid ja asetab need varjulisse, sooja kohta kusalige õuenurka. Seal seisavad need pikka aega end «jahutamas», kuni tahkuvad sedavõrd, et jaksavad kanda keskosa. Võib juhtuda, et pottsepp jätkab oma tööd juba järgmisel päeval. Kui kruusi keskosa on jätkatud nõu alumise osa peale, järgneb taas «jahutamine». Alles selle peale jätkatakse kõige pealmine osa, mis samuti peab seisma kõrvalejäetuna - kuni viimaks tuleb sanga kord.

Minu tuttava Naatsareti pottsepa kruusid võib kergesti ära tunda nende sangade järgi. Kui ta asetab need kohale, jätab ta neile viimaks selge ja tagasihoidliku tunnuse - oma pöidlajälje.

Kohtudes jumalalastega, on mul tavaks saanud alati uudishimulikult järele vaadata, kus neis paistab Jumala sõrmevajutus. See märk näitab, et see inimene on olnud meie Suure Pottsepa käes. Mäletan üht pappi, kelle kohta kogudusevanem ütles, et too mees annab alati vaikselt teatud osa oma palgast misjonitööle. Mäletan ka, kuidas üht kirikuõpetajat süüdistati tema põikpäisuse pärast. Aga siis ütles keegi emake: «Kui kogudusemaja sai valmis, käis see meie pastor majast majja inimesi jumalateenistusele kutsumas.» Hiljem võisin tõdeda, et temal oli tõepoolest see Jumala pöidlajälg.


Neis paistab Jumala sõrmevajutus

Kõik pottsepa potid käivab enne tegelikku põletust läbi nn. kuivamisjärgu. Potid tuleb asetada tasasele alusele, et need ei tõmbuks kõveraks. Neid ei tohi jätta päikese kätte, kuna seal kuivavad nad liiga kiiresti ja ainult ühelt poolt. Ka kristlasena tuleb meil kogeda «kuivi aegu». Kõik on siis nii üksluine ja ilmetu.

Iisraeli Negevi kõrbes kasvab taim, mis imeb endale niiskust 30 meetri sügavusest. Kuivaperioodidel kasvavad juured allapoole niikaua kuni leiavad põhjaniiskuse. Niiskel maal võrsuvad juured mööda maapinda. Ainult puu, mille juured on klammerdunud sügavale, võibolla isegi kivide vahele ja kaljupragudesse, elab üle sügistormid. Kui kogeme oma vaimulikus elus ainult päikesepaistet. muutume ühekülgseks. Elu tasasel pinnal hoiab ära vaimuliku elu väärdumise.

Savinõu saab kasutamiskõlblikuks alles peale põletust.

Pottsepa põletusahi

on eri maades väga erinev. Nüüdisaegne tehaseahi on varustatud klaasakendega, millest võib näha ahjus toimuvaid muutusi. Termomeetrite abil võib jälgida ahju temperatuure. Tavaline, punane terrakotapott on umbes 600-kraadise kuumuse toode, nõud koduseks tarbeks põletatakse 850 - 900-kraadises kuumuses, värvitud nõud käivad läbi umbes 970-kraadise ahju, ja kogu maailma portselan on läbinud vähemalt 1350-kraadise termotöötluse. Tõsi küll, portselan sisaldab ka aineid, mida tavalises savis ei ole. Olgugi et savi põletatakse väga erinevates ahjudes, on savipõletamise saladused kõikjal samad.

Kõigepealt nõu eelpõletatakse

Poti valmistaja kannatlikus tuleb esile eriti selgelt eelpõletusel. Tavaliselt jääb eelpõletus meistri õpipoisi hooleks. Kui nõud on ettevaatlikult pakitud põletusahju riiulitele või lihtsalt üksteise peale, süütab õpipoiss väikese tule ahju suule. Nii algab see järk, millel on inglise keeles tabav nimetus, «smoking the pot», 'nõu suitsutamine'. Madalal temperatuuril kaotab savi viimsegi niiskuse. Kui vaadata selles järgus läbi pisikese klaasakna ahju sisse, tundub, et nõud auravad. Näib, nagu tõuseks neist õrna udu.


Tavaliselt jääb astja eelpõletus meistri õpipoisi hooleks

Kui temperatuuri tõstetakse järsult, prahvatab mõni nõudest väikesteks kildudeks ja rikub ära kogu laduse. Ka Jumal näib juhatavat omasid elu ahju järkjärgult. Muidu võib juhtuda nii, et me ei kesta oma usuelu alguse kiusatusi, eelkõige neid uusi suhteid, millesse oleme sattunud. Mõni koguduselaadne grupp on alustanud paljutõotavalt, või oleme kogenud oma misjonitöö algperioodil edu; usklike hulk suureneb ja Jumala armastus näib soojendavat südameid. Siis aga keegi solvub - võibolla pole talle piisavalt tähelepanu osutatud. Keegi ei ole nii näljane kui tähelepanuvajaduses inimene. Meie «vana» inimene on alati innukas kogudusetöötegija - eeldusel, et ta saab ise esineda ja juhatada. Sel viisil võib kogudusetöö üha enam õitsele lüüa. Ühel hetkel aga võetakse ette midagi niisugust, mille tegemiseks ei ole sisemisi ressursse ja Jumala volitust. Läksime õhku täis sellel tagasihoidlikul alusel, mis meile antud oli, ja korraga juhtus samuti nagu savinõu eelpõletusel: savi sees olnud õhumull rebeneb ja pott prahvatab kildudeks. Keegi saab haavata. Nii võib kogu ahjutäis hukka minna. Ida-Soome usklikud kasutavad uhkeks muutunu kohta väljendit «kerkinud koorukesega». Kõrgiks muutumine takistab Jumala õnnistusi ja eelkõige kõrk süda haavub kergesti ja haavab teisi.

Kui koguduses elatakse selles «eelpõletusjärgus», nõutakse koguduse karjaselt samasugust peenetundelisust, millest apostel Paulus kirjutab: «... me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi» (1Te 2:7). Ja ikkagi võime aegajalt näha, kuidas mõni nõudest prahvatab puruks ja rikub ära kogu ülejäänu, hästi alanud töö.

Eelpõletuses savinõu

kaotab oma kaalu ja kahaneb

Seesama kahanemine jätkub põletamise käigus teatud piirini. Samal ajal muutub ka nõu sisemine struktuur. Viimaks, kõrgel temperatuuril, sulavad savi algained omavahel kokku, kuni 1350-1400-kraadises kuumuses toimub klaasistumine - sünnib portselan. See on kõige kõvem inimese poolt loodud aine, arvesse võtmata tehisteemanteid. Nõu kahaneb põletamisel enamasti 11-ne protsendini, ent kuivamiskadu võib olla isegi kuni 16 protsenti.


Nõu kaotab oma kaalu ja
kahaneb põletamisel kuni 16 protsenti

Eelpõletusel haihtub nõust vähehaaval niiskus ja see muutub täiesti kuivaks. Viimaks kontrollib pottsepp ahju sisemist temperatuuri külma terase abil. Kui see veel aurust ähmaseks muutub, tuleb eelpõletust jätkata. Siis kui kogeme inimeste osavõtmatust, on alati hea meenutada, et ka see on usuproov. Oma vaimuliku elu alguses tunneme kuivust ja vaimulikku janu. Siis võime lugeda Laulu 42: «Otsegu hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele... Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!» Elavat Jumalat õpitakse tundma ainult raskuste teel.

Nõu sisemine struktuur muutub sel viisil, et selle osakesed sulavad ühte ja samaaegselt muutub nõu ise väiksemaks. Ka kristlane kasvab ainult kahanedes: «Tema peab kasvama ja mina pean kahanema» (Jh 3:30), ja me kasvame ainult armus. 2Pe 3:18 õhutab: «Kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses.» Armus kasvamine on see, et meie patutundmine süveneb. Patutundmine süveneb, kui Jeesus saab meile lähedasemaks.

Moosese kohta õeldakse, et ta oli «väga alandlik, alandlikum kõigist imimestest maa peal» (4Mo 12:3). Tema suurus oli selles, et ta oli enese silmis väike. Saksa keeles on see sõna tõlgitud: «Und Moses war ein sehr geplagter Mann», 'ja Mooses oli väga kiusatud mees'. Heebrea keeles sõna «anaav», 'alandlik' ja sõna «meune», 'kiusatud' lähtuvad samast sõnatüvest. Jumal juhatab omad vaevadesse ja kiusatustesse, et nad kasvaksid väiksemateks.

Kui pottsepp pakib oma ahju täis nõusid, ta

laob parimad nõud ahju põhjale

Keegi pottsepp rääkis, et ahju ülemisest osast ei saanud ta kunagi läbinisti head tööd. Selle all olevad nõud kõlbasid juba suveniirideks. Tema ahjus seisid kõige ülemised nõud umbes 900-920-kraadises kuumuses. Neis ei saanud hoida keeva vett. Kõige all tõusis temperatuur tuhande kraadini ja selles valmisid juba müügikõlblikud potid.

Savi põletamiseks kasutatakse tavaliselt kõige odavamat põletusainet. Meie Naatsareti pottsepp käib aegajalt korjamas kuivi raage ja metsakuiva Galilea mägedelt. Mujal kasutatakse kas gaasi, õlijääke või sütt.

Kui eelpõletamise aeg on läbi, tõstetakse ahjus aeglaselt kuumust. Viiesaja kraadi juures lähevad nõud tulipunaseks. Seejärel hakkavad need hõõguma nagu tuline raud. Alles siis hakkab pottsepp tõsiselt temperatuuri tõstma. Viimaks jõuab kätte hetk, mil kogu nõu hõõgub üleni. - «See ei ole kuldne ega valge, ei sinine ega mingi muu tuntud värv. Johannes nägi seda Patmose saarel.» Nii rääkis üks minu sõpradest. - «See on lausa valgus ise.» Võibolla hiilgas Moosese pale just samasuguses valguses, kui ta kohtus Siinai mäel Jumalaga. Johannese Ilmutusraamatu esimeses peatükis loeme ülestõusnud Vabastajast, et «Tema pea ja juuksed olid valged nagu vill, nagu lumi, ja tema silmad nagu tuleleek». Edasi kuuleme: «... ja tema jalad olid otsegu ahjus hõõguv, hiilgav vasemaak» (Ilm 1:14, 15).


Kui nõu hõõgub, on see õnnestunud

Kui see hõõg tuleb nõusse, on kindel, et nõu on õnnestunud. Mõnikord kestab põletamine kaheksa tundi, mõnikord kaheksateist tundi, enne kui too hetk koidab. Hõõgumine võib väldata näiteks kolm minutit või hoopis kolm tundi - tulemus on sama.

Pottsepp

jälgib kogu aeg oma nõu põletust.

Ta vaatleb oma ahjus toimuvat pisikese augu kaudu. Väga raske on leida termomeetreid, mis näitaksid üle 500-kraadiseid temperatuure. Tuneesias tegutsenud misjonär Paul Ferree valas omal ajal mitmesugustest loodusest leiduvaist mineraalidest ja savist küünlaid, mis teatud temperatuuril vajusid viltu ja langesid sulanuna kokku. Oma saviahju väikesest vaatluspilust jälgis ta, missugune küünal kokku vajus. Selle järgi oskas ta määrata ahjusisese temperatuuri. See pilt on mõjuv: Jumal teab, kuivõrd talume elu kuumust ja Ta kannab meie eest hoolt sellele vastavalt: «Kõik, mis kannatab tuld, laske tulest läbi käia, siis on see puhas; ... samuti laske veest läbi käia kõik, mis ei kannata tuld» (4Mo 31:23). Pottsepp «näeb oma nõusid läbi». Ja kui ta viimaks võtab oma nõu kätte, siis see «laulab» ja «heliseb» oma meistri käes.

Kõige heledam valgus tuleb Jumala omade ellu just elu ahjus. Ainult proovile pandud kristlane oskab laulda. Võime seda näha paljude tuntud vaimulike laulude autorite elus. Nimetan siinkohal Lina Sandelli Rootsist ja Simo Korpelat Soomest. Niisugune nõu «heliseb oma Meistri käes». Nad võivad kogeda kogu oma ahistuses Esra 5:5 tõdemust, et nende «peal oli nende Jumala silm». Isa silm jälgib laste elu.

Nõu on valmis kasutamiseks, kui see on tulest läbi käinud. Aga veel tarberiistanagi tuleb sel taluda igapäevast puhastamist. Sellest kõneleb Piibel meile mitmes kohas.

Tavaliselt juhatatakse vihmaperioodil piiblimaades vihmavesi kaljusse raiutud suurtesse hoidlatesse. Liivases kõrbes voolab vesi loomuldasa madalatesse kohtadesse, moodustades looduslikke tiike. Sinna tulevad perenaised oma nõudega, niikaua kuni sealt saab ammutada veel ainult loomade sõtkutud mudakörti. Ka kaljusse raiutud hoidlates võib vesi seistes mõnikord roiskuda. Elava vee allikas on lõunamaades suur varandus. Seetõttu teeb niisuguse allika omanik sageli äri. Ta saadab mõnikord külast vägagi kaugele mehi, kes kannavad seljas nahklähkreid. Nad hõikavad: «Vett, vett, elavat vett!»


Vett vahetatakse ühest savinõust teise

Jeremija raamatu teises peatükis loeme: «Mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: mind, elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett!»

Hoidla maitse kaob veest ära siis kui vett vahetatakse ühest savinõust teise. Tulemuseks on parim jook, mida inimene janu kustutamiseks võib soovida: puhas joogivesi. Savinõu imeb alati endasse vees olevad kõrvalained. Samal ajal «hingab» see oma poorsuse tõttu ja jahutab seesoleva joogi. See on üks omamoodi looduslik jahutusseade, külmkapp, mis hoiab vee värskena.

Nõu peab olema puhas,

et seda üldse kasutada võiks. Ajajooksul langeb veest imepeen sade nõu põhjale ja selle seinad muutuvad ligaseks. Just sellele viitab prohvet Jeremija 48-ndas peatükis: «Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole tühjendatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on temale jäänud omaenese maitse ja ta lõhn ei ole muutunud!» (s. 11).

Piibel ei ole milleski muus nii täpne kui just patuküsimuses. Sefanja 1:12 rõhutab: «... ma otsin lampidega Jeruusalema läbi ja karistan neid mehi, kes on tardunud oma pärmi peale.» Lampidega otsimine tähendab hoolikat tööd. Apostel Paulus tunnistas: «Me oleme loobunud salajasist häbitegudest ega ela tigedas kavaluses» (2Ko 4:2). Meil tuleb puhastada kõik patu salakäigud. Kogu meie elu põhjasete tuleb tuua päevavalgele.


Mina otsin lampidega Jeruusalema läbi

«Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust» (L 32:1, 2). Meie elu põhjasete jätab tasahilju oma maitse meie kristlusse. Sellepärast peab puhastamine hõlmama kogu meie pattu. Jeremija 3:10 osutab, et Jumal jälgib meie meeleparanduse ehtsust: «Tema truuduseta õde Juuda ei ole pöördunud minu poole kõigest südamest, vaid on seda teinud pettusega, ütleb Jehoova.» Vajame terviklikke kristlasi, kes on käinud läbi oma elu puhastuse kuni põhjasetteni välja. Vaid niisugused nõud võivad vahendada värsket ja puhast vett, mis saab neis «selle vee allikaks, mis voolab igavesse ellu.» Kuidas küll sooviks meie Vabastaja, et Tema sulaste nahklähkrid oleksid vett täis ja et nad käiksid ringi, hüüdes: «Vett, vett, elavat vett! Kuulge kõik janused, tulge vee juurde!» See on vesi, mida me vajame.

Me palvetame:

Meie armas Vabastaja Jeesus Kristus. Me anname Sulle õiguse uurida meid Sinu Sõna lambiga. Issand, näita meile meie elu põhjasetet, kõiki meie kibeduse ja isekuse juuri, mis põhjustavad meis nii palju oma maitset ja nii vähe Sinu tundmise head lõhna. Issand, tühjenda meid meie omast ja anna meile uuesti elavat vett ülevalt. Tee meist nõud, mida Sina saad kasutada Sinu riigi töös. Aamen.

KUI NÕU ON KATKI

«Ma olen kui rikkiläinud saviriist» L 31:13.

Pottsepa töötoa kõige lohutavam sõnum on selles, et savi ei muutu iialgi kasutamiskõlbmatuks. Savi võib küll rikki minna, «nii nagu savi võib minna pottsepa käes», aga pottsepp sõtkub rikkiläinud savi uuesti ja lisab selle uude segusse. Savi võib puruneda küll ahjus, küll kasutamisel, ent seda ei visata minema. See vaid pannakse uuesti oma korda ootama. Ühel päeval saab pottsepa õpipoiss käsu tampida see katkine nõu väikesteks kildudeks. See on täpne ja tähtis töö. Ühe päeva jooksul jõuab õpipoiss oma vararaga peeneks taguda umbes 6-7 kilo savikilde. Need osakesed sõelutakse nii, et lõpptulemus on kuiv savipulber, mille terad on ühesuurused. Sellest rikki läinud ja uuesti peenendatud savist tulevad parimad nõud.


Ma olen kuin rikkiläinud saviriist

Prantsusmaal on suuri tehaseid, mis valmistavad savipotte ainult selle jaoks, et need tehase õuel ära lõhkuda. Pulbriks peenestatud savi saadetakse teistesse tehastesse, kus see segatakse parema keraamikaga. Savi võib põletada ja purustada isegi 20 korda, ja iga kord saadakse tulemuseks aina parem keraamika. Ainult värvid võivad järgmises segus pahandust teha. Kuldvärv on ainus, mis sobib. See sulab ja hajub, leides omale koha uues töötlemisjärgus. Niisamuti säilib ka see töö, mis on Jumalast, ja sellest võib õppida, olgugi et inimene läheb vahel Jumala määratud teelt kõrvale. Ainult killud, millel on inimese inimliku kogemuse pitser, tuleb armutult kõrvale jätta, et need ka tulevikus segama ei hakkaks. Puhas kuldvärv, Jumala oma südamest tõusnud kogemused ja mõtted, kõlbavad meie elu ehitusmaterjaliks alati.

Märkimisväärselt palju tegemist on Jumalal just «katkiste» inimestega. Jesaja raamatu 61. peatükk algab sõnadega: «Issanda Jehoova Vaim on minu peal, sest Jehoova on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele; parandama neid, kel murtud süda...» Issand ütleb ka Hesekieli raamatu 34. peatüki 16. salmis: «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra». See sõnum sobib isegi väga noortele ja väliselt ehedatele inimestele. Ma ei unusta eal üht meeste koosolekut, kus kuulsin 17-aastase noorukina esimest korda niisugust evangeeliumi. Keegi õpetaja ütles: «Jumalale sobib kuitahes pisike savikild kui see vaid on puhas, ta täidab selle tillukese õnaruse oma õnnistustega.»


Õpipoiss purustab katkised savinõud

Vanad juudid räägivad aegajalt mõistest

«Shvirat hakeliim» ehk «nõu purunemise seadus».

Kuna «kogu loodu on täis Issanda au», on kõik sedavõrd täidetud Tema suurusega, et piiratud inimene ei suuda seda käsitada - nii seletavad rabid. Sellepärast püha Jumal, kiidetud olgu Tema nimi, on lõhkunud ilmutuse kildudeks. See «nõu purunemine» teeb meile võimalikuks käsitada Jumala ilmutust. Toimub nn. «zimzum hamakom» ehk 'koha kontsentreerimine' - Jumala olemus avaldub mitmes väikeses kontsentreeritud vormis. Kõrgelt õpetatud loevad tükeldatud loodus kokku kümme erinevat «sfira» ehk arvsõna. Jumal «surub kokku oma olemuse» ja kätkeb kogu oma rikkuse igasse neisse «sfirasse» eraldi. Need on heebrea keeles: «chochma, bina, da'at, chesed, gvura, tif'eret, nezahh, hood, jeshood ja malchut». Esimesed viis on soome keeles: tarkus, mõistmine, teadmine, arm ja vägevad teod. Apostel Paulus näib esile toovat peaaegu samu asju, kui ta räägib 1Ko 12:8-10 nn. «armuannetest», mida Jumal annab oma koguduse ülesehitamiseks. «Nõu purunemise» saladus on selles, et inimene võib tajuda Jumala au vaid elu üksikute kildude kaudu.

See on põhjus, miks Jumal lubab, et indiviidi elu puruneb. Üsna sageli õpime andma Jumalale au alles elu kildude keskel ja näib, et parimad kasutuskõlblikud nõud valmistab Jumal inimestest, keda Ta on võinud põhjalikult purustada.

Inimese põhiomaduste hulka kuulub see, et

ta paneb alati Jumala tahtele vastu.

Liha ja veri sõdivad Jumala vastu. Maine, loomulik inimene ei võta vastu seda, mis tuleb Jumala Vaimust. Kui me sõdime Jumala vastu, sõdime alati samaaegselt selle vastu, mis on meie jaoks parim. Jesaja 45:9 ütleb: «Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga - kild teiste saueste kildude seas». Kas ütleb savi oma vormijale: «Mis sa teed?» ja su töö: «Tal ei ole käsi!»?

Mõnikord öeldakse, et religioon on oopium rahvale. See väide siiski ei vasta üldisele religioossele kogemusele. Mõned nüüdisaja psühhoanalüütikud väidavad, et usk ei saa olla meelehea realiseerimiste peegeldus, kuna tegelikult elatakse usukogemus alati läbi esmalt ebameeldivana ja inimene üritab sellele vastu hakata. Pigem on just religioonitus rahvale oopiumiks. Inimene tajub vaistlikult, et Jumal nõuab tõde kõige salatuma sopini. Me jääme oma pattude vangi. Vabanemist patust kogeme alles siis kui mõraneme Jumala ees.

Sel põhjusel seisame vastu oma nõu purunemisele. Kogeme Jumala lähedalolu alati esmalt «vastukõlalisena». Keegi psühhiaatriaga hästi kursis olev praost kirjeldas inimese pöördumist järgmiste sõnadega: «Kui meie sisima maailma ring murdub ja prahvatab katki, toimub «apertura ad coelum» (lad.), «avanemine taevasteni». See on samm üleloomulikku maailma ja seda ei anastata vägivalla abil. See on alati Jumala arm.»


Apertura ad coelum

Kui painutame end Jumala vägeva käe alla ja nõustume, et Meie Suur Pottsepp meid puruks lööks, prahvatab esmalt tükkideks kogu meie sisemine elu - aga seal, elu kildude keskel, kogeme ühtäkki «avanemist taevasteni». Mäletan, kuidas keegi raske alkohoolik koges jäävat vabadust oma elu needusest. Lugedes Laule, leidis ta enese 34. Laulu seitsmendast salmist: «Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigest ta kitsikusest!»

Samm üleloomulikku maailma avab

meile ka kogu loodu koos selle imedega. Me pääseme «Jumala laste kirkuse vabadusse». Kindlasti on just evangeelium parim stressirohi. «Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad.» «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud, ärge olge inimeste orjad» (soomek. tõlge).

Apostel Paulus esitab 2Ko 10:5, et me «võtame vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla». Apostlite tegudest näeme, et kui Paulus kõneles Ateena Areopagil, kasutas ta tähelepanekuid lähemast ümbrusest ja kohandas need oma kuulutusega. Selle eeskuju kohaselt tohib kristlane jälgida oma aja teaduslikke saavutusi ja kasutada neid oma vaimulike tähelepanekute kasuks.

Tuntud psühhiaater C.G Jung on mitmes kontekstis välja toonud märkimisväärse tähelepaneku: «Iga 35-aastaseks saanud inimese ahistustes sisaldub religiooniküsimus, millele tuleb leida vastus.» Jung on ka tõdenud, et tema «püsivalt tervistunud patsiendid on ainult need isikud, kes on läbi elanud religioosse ärkamise.»

Ahistunud ja siseelus haiglaslikuks muutunud inimene kaotab vähehaaval kontakti ümbritseva keskkonnaga ja loodusega. Miski temas muutub mehhaaniliseks. Ta ei tunne kevadet ja suve, ta ei näe aasal lilli ega kuule lindude laulu; samaaegselt lakkab ta kuulmast oma sisehäält ja tema südametunnistus kaotab tundlikkuse. Ta läheb pingesse. Kaob võime vabanenult naerda. Ligimeste juttu kuuldes kuuleb ta vaid neid sõnu, mis äratavad valupunktid tema sisemuses. Nimelt nendest sõnadest moodustab ta oma mõttekäigud, mis ei seondu mingil moel sellega, mida tegelikult öelda taheti.

Kuivõrd erinev sellest on Jeesuse õpetus! Selles on värske mäestikutuule mühin, selles on Galilea viljapõldude ja lilleniitude avarus, selles on lindude laul ja Gennesareti siniste lainete sädelus. See on läbinisti terve ja puhas. Kõik haiglaslik sihitu ringihulkumine oma hinge tühermaadel on sellest kaugel. Seepärast on just temal vastus ahistunud hinge hädale.

Nüüdisaja inimene meenutab Jaakobit «ilma redelita». Kontakt taevaga on kadonud. Puuduvad ka teenivad inglid, kes käivad üles ja alla. On täiesti vale arvata, et inimene, kes on igavikuolend, võiks elada ilma südametunnistuseta ja usueluta. Usk avab meie sisemuse ventilatsiooniseadmed; ja kuna see õpetab andeks paluma ja andeks andma, loob see ka uued eeldused ebatäiuslike inimeste kooseluks.

Redutamise kunstis

on inimene suur meister. Meie soo esmasündinu pages paradiisi puude vahele ja ikka veel ei taha inimene soostuda vastama juba tollal esitatud küsimusele: «Kus sa oled?» Jumal on küll selle poolest imeline, et Ta tavatseb meile anda rohkelt aega meie sisemuse uurimiseks - ja veel kui erinevates olukordades. Aga ikkagi ei taha me näha endid niisugustena nagu oleme, enne kui kogu elu on pankrotti läinud ja oksjonihaamriga mehed platsis. Paljud langevad keset rännakut, olgugi et kutsuv ja aitav Jumala käsi on olnud nende poole sirutatud. Äsja pani keegi inimene imeks, kui täis on meie psühhiaatriahaiglad noori veetlevaid tütarlapsi. Need neiud on õppinud tundma oma südame lootusetut olukorda, ent mitte Teda, kes annab lootusetutele «elava lootuse».

Apostel Paulus koges: «Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head» (Ro 7:18). Hesekieli 11:5 tõdeb: «Nõnda ütleb Jehoova - mis teil vaimus kerkib, seda ma tean.» Ahistunud inimene teab, et ta on läbilõhki paha. Teatud piirides on see kogemus tervislik. Siis on meil raske ligimeste üle kohut mõista ja neid pureda isegi rafineeritud vormis. Meie olemus on paljastatud. Ja kui me ei leia midagi oma, millele võiksime rajada oma elu, avaneb korraga Jumala arm rikkana ja vabastavana.

Siis kui oleme aru saanud, et meil pole vähimatki põhjust olla ninakas, on loodud ka eeldused inimsuhete paranemisele. Kuivõrd takused on sageli nüüdisaja inimeste omavahelised suhted kodus ja tööl! Ja see johtub sellest, et me peame lapsikult iseendid niin pühaks, et ei taha tunnistada oma vigu ja patte. Vaatamata sellele, et isegi inimene, kellele vähe ja piiratult on võimeid antud, näeb, mis me tegelikult oleme. Tõe eest pagemine väsitab. Laul 32 ütleb: «Kui ma («sellest» soomek. tõlge) vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest», ja siis: «Oma patu ma andsin sulle teada - siis andsid sina mu patu süüteo andeks.» Igapäevane närvutav ahistus vaibub, kui võib oma patud tunnistada. Ei tasu olla redus Jumala otsivate silmade eest.

«Igaühel on oma suletud päevad»

ütleb üks heebrea kõnekäänd. Igal inimesel on oma erilised pimeajad, mil tundub, et ellu on tunginud lõppematu öö. Mõned katoliiklased räägivad nn. esimesest ja teisest ööst kristlase elus. Meid päästetakse patuööst, ent mõne aja pärast saabub «teine öö», proovilepaneku aeg, mis õpetab elu väärtusi hindama uuel, ehedamal moel. Mõnedel tuleb avada oma «kannatuste pakk» korraga, teistel pikkamisi, aasta-aastalt.

Ahistus purustab alati meie südameis midagi püsivalt, ja see on ilmselt nii mõeldutki. Hakkame meenutama keraamikat, mis on meelega valmistatud nii, et see paistaks läbinisti pragulisena. Mäletan aega Iisraelis, mil minu peaaegu seitsmeaastaseks saanud poeg oli haige 1958 aasta sügisest 1959 aasta maikuuni. Meie pisike armas mehehakatis sai selgrooakupunktsiooni ja ligi 700 erinevat süsti. Mõne aja pärast jäi ta pimedaks ja oli viimaks viis kuud teadvuseta. Enne seda nägi ta nägemuses Jeesust elavana ja liikuvana, Ilmutusraamatu kujus, «valgete juustega», ning ingleid Tema taga. Poiss teadis, et ta sureb lapsena. Vaatamata küllaldasele lohutusele selle lõpmatuna näiva valu keskel, kogesime siiski seda, mida igaüks kogeb niisugustel aegadel: ääretut jõuetust ja täielikku pühitsematust. Ainus Jumala sõna, mille külge sai klammerduda, oli Sefanja 3:17: «Ta on vait, sest ta armastab sind.» (soomek. tõlge)

Preestri ülesanne on siiski ilmselt veidi teistsugune kui mõnel teisel. Aaron pidi kandma «Kohtu-rinnakilbis Jumala vastuste Uurimit ja Tummimit südame peal». Tal pidi olema laubaehe, millesse oli uurendatud: «Jehoovale pühitsetud», Vana Testamendi preestrite kohta käis Aaronile antud juhend: «Nende maal ärgu olgu sul pärisosa ja ärgu olgu sul omandit nende seas. Mina olen su omand ja su pärisosa.» Jesaja raamatu 54. peatüki lõpus rõhutatakse sama: «See on Jehoova sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Jehoova». Ja Malakia osutab: «Preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse käsuõpetust, sest tema on vägede Jehoova käskjalg». Kui nüüd aegajalt kohtan inimesi, kelle ahistus tundub olevat lausa väljakannatamatu, on imeline näha, kuidas just see, et olen osaltki tohtinud käia samas «kannatajate klubis», loob südamest südamesse sillad, mida ei suudaks ehitada ükski sõna. «Kõige troosti Jumal trööstib meid kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses, troostiga, millega Jumal meid endid trööstib» (2Ko 1:4).

Elu on suur lammutuskoda

Meid muudetakse romuks. Siiski on lohutav meeles pidada sõnu, mida keegi insener ütles Imatra rauatehase utiiliõuel: «90 protsenti meie tehase väärtterasest valmistatakse sellest kolust.» Tehase teisest otsast lähenes rööbastel hiiglaslik magnetkäpp, mis tõmbas sellest vormitust romuhunnikust tohutu hulga kraami, et viia see sulatusosakonda.

Samal moel läheneb Jumala armastus meile, vormituile. Ega meist muul viisil saagi kinni hakata. See armastus tõmbab meid enda juurde. Aga ta peab meid viima sulatusosakonda enne kui meist midagi teha saab.

Terast valtsitakse raskuste all. Hõõguv terasetomp pannakse vette, kus see korraks sisiseb ja siis karastub. Parimat, peenmehaanika jaoks mõeldud terast, karastatakse õlis. Nii saab sellest romust viimaks kõrgekvaliteediline teras, mis talub väga kõrget koormust.

Ühel koosolekul pidin kõnelema sajaprotsendilistele sõjainvaliididele. Suurem osa neist olid liikumisvõimetud. Kui jõudsin koosolekuruumi, ütles üks meestest: «Meie siin oleme ainult üks hulk utiili». Nende meeste keskel võisin kogeda, kuidas Jumala armastus ulatus lausa põrandani. Romutatud inimene mõistab enam kui elu pinnavärvidega kaunistatu.

Nõu purunemine, «shvirat hakeliim», puudutab kõiki. Siiski ei saa me jääda selle juurde, et riputame oma kandled enesehaletsuse remmelgate otsa ja pühendume Paabeli jõgede ääres oma kurvastusele. Kannatus ei tohi olla meie elutahte lõppjaam. See on mõeldud ainult vahepeatuseks.

Oleme selle poolest tähelepanuväärsed, et

me ei mõista Jumala tegusid suurtes mastaapides.

Väga vähesed oskavad käsitada ajalugu Jumala tegudena. Paljud pole võimelised märkama isegi Iisraeli rahva ajaloo kulus Jumala juhtimist. Me ei taju alati aja tõsidust isegi selles, mis tänapäeval toimub Lähis-Idas peamiselt Nõukogude Liidu mõjutusel. Paljud Jeesuse olulistest sõnadest on saanud meile iseenesestmõistetavusteks, millel ei ole enam sama revolutsioonilist väge, mis nendesse üha on kätketud. Ja ehkki kogu Jeesuse õpetus kõneleb tema kõikväelisusest ja jumalikkusest, vahetame maailma turgudel tema õpetuse tühise alaväärtusliku rämpsu vastu. Me peaksime olema jumalik preesterkond ja Jumala suursaatkond, ent me käitume, nagu oleksime pankrotistunud kaupluse järelejäänud kauba müüjad. Väärtuste tajumine hakkab kaduma. Aga kui isegi usklik perenaine pillab hiina portselanist tassi põrandale ja see ei lähegi katki - ah sellest jätkub heameelt kogu nädalaks! Oleme suurtes asjades üldjoonelised ja väikestes väiklased; kurname sääski, ent neelame kaameleid.

Siiski on imeline ja julgustav, et Jumal soostub kirgastama end meile ka igapäevastes lihtsates asjades. Sellepärast sallib ta meie elu kildudeks löömist. Siis on igasse meie elu peatükki, «sfirasse», kätketud kogu Jumala imeline õnnistus. - Meie silmad peaksid ainult õigesti avanema «ad coelum». Heebrea vanasõna ütleb: «Ära ava oma akent pimedusse». Kui Jumala arm kohtab inimest, hakkab ta nägema oma elu «peatükke» uues valguses. Sellest moodustub justnagu «kalavõrk», mille igast silmast avaneb uus maailm. Meenutame väikest last, kes vaatleb hämmastunult ema käsitööd pahupoolelt: lõngad käivad sellel lausa risti-rästi. Aga kui ta pääseb ema sülle, näeb ta äkki kudumit õigelt poolelt. Keegi mu iisraellasest sõber rääkis kord, et pärsia vaipa valmistatakse nii, et kunstnik ise istub oma töö õigel poolel, torkab nõela läbi kanga, ja ütleb, mis värvi lõng teisel pool sõlmida tuleb. Abilisel tuleb jälgida töö edenemist pahupoolelt. Alles siis kui vaip on valmis, näeb ta, mida meister oli taotlenud.

Jumal ei tunne lootusetuid juhtumeid,

kuuleme sageli öeldavat. See on nii tuntud väide, et oleme selle suhtes juba nüristunud. Sellepärast jäämegi oma nõiaringi, isegi üritamata välja pääseda. Isad kogevad, et nad ei ole suutnud oma kodu väljanägemist teha samavõrd uhkeks, nagu see on naabril. Ja kas see ikka ongi nii tähtis? Emasid närib hirm olla halvad lastekasvatajad, Noored kibestuvad, kui ei ole esirinnas elu võidujooksus, ja on juhtumeid, kus pettumus on ajanud noore sihilikku ja taltsutamatusse allakäiku. Igasugune ebaususaast ringleb mööda maad, võõrutades inimesi Jumala elust. Reklaamivurrid loovad roosilisi õhulosse ja kunstlikke paleusi, mille ees inimene ennast peegeldab. Ja kui kõigele lisaks praktiliselt puudub igasugune palveelu ja vaikne Jumala hääle kuulamine, poebki hing ahistununa oma nurka, kus teda on kerge rünnata. Niisuguses seisundis tajutakse loomulikult igasugust juttu Jumalast kui süüdistamist. Ja tulemuseks on põhjatu tühjus.

Keegi mees nägi pilti pottsepa töökojast, mille nurgas seisis kuhi katkiläinud kruuse. See pilt ahistas teda aastaid. Ta samastas ennast nende katkiste nõudega ja nägi, et tema elus ei ole palju lootust. Kord kõneles ta oma probleemist hingehoidjaga. Hingehoidja rolli sattunud usklikku ilmikut hakkas samuti see pilt ahistama. Juhuslikult rääkis ta sellest minule. Võisin talle siis rõõmuga avaldada vabastava saladuse: «Neist katkistest savikruusidest tehakse parimad nõud!»

Küsimus ei ole selles, et meie kõlbame Jumalale, vaid selles, et Tema armastus kõlbab meile. Jumal on nii rikas, et Ta ei oota pikisilmi, et meie õnnestuksime. Me tohime jälle uuesti alustada. Jumala ees ei saa me kunagi meistreiks, ent me võime harjutada ikka uuesti algamise kunsti.

Esimene vaimulik võõrkeelne raamat, mida lugesin usuletuleku järel, oli Frank Mangsi «Han började om igen», «Tema alustas uuesti». Raamat tähendas kauaaegset lugemiselamust, sest mul tuli sõna otseses mõttes veerida uue elu algtõdesid. Hiljem olen märganud, et meie vaimulik elu on alatine alustamine ja jüngriks hakkamine. Ehkki ponnistame nii nagu Laulus 119 õeldakse: «Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi!» (L 119:67).

Satume aina uutesse olukordadesse, mille ees seistes näeme oma jõetust ja lausa murdume. Pühistemata süda ei taha alluda Püha Vaimu juhatusele. Jeesus ütles Peetrusele: «Kui sa olid noorem, siis sa vöötasid ennast ise ja läksid, kuhu sa tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha» (Jh 21:18). Püha Vaimu töö nullib omatehtud kristlikkuse. Inimene kogeb, et ta ei ela oma säästude varal. Ta saab üha enam sõltuvaks ülevalt saadavast «krediidist», Püha Vaim on teda vöötanud. Niisugune «tühjusetunne» on kasulik. See teeb meist kasutuskõlblikud Jumala lapsed.

Purunemise väärtus

on eelkõige selles, et Jumal saab austuse osaliseks. Kui Gideon valiti Kohtumõistjate raamatu 6. peatükis Jumala teenistusse, koges ta ise olevat «noorim oma isa peres» ja oma soo olevat «kõige nõrgem Manasses». Issand pidi talle veel hiljemgi ütlema: «Rahvast on ühes sinuga liiga palju» (7:2). Jumal tegi sellepärast nii, et Iisrael ei saaks uhkeldada: «Mu oma käsi päästis mind!» Rahvahulka vähendati 32000-st kolmele sajale. Sama seadus kehtib kogu vaimulikus elus.

Kord sai meie Jeruusalemas asuva kooli õpetaja Viktor Smadja oma vaimulikult isalt, misjonär Paul Ferreelt, tähtsa ülesande. Härra Ferree oli asutanud Tuneesiasse mitmeid keraamikatehaseid. Kord, kõndides Jeruusalema lähedal, oli ta näinud pottsepa mahajäetud maja, mille õuel seisis suur kuhi katkiläinud pottide kilde. Ta palus meie õpetajat võtta järgmisel päeval omanikuga ühendust ja osta see savipotipuru. Reisimoonaks sai meie õpetaja nõuande: «Anna, mida mees iganes nõuab».

Viktor Smadja leidis vana omaniku, ja tegi pakkumise. «Õu saab ka kenamaks, kui see ära koristada. Saate kümme liiri, kakskümmend...» Nii jätkus kauplemine. Viimaks ütles vanake muheledes: «Noormees, enne ma annan selle käe siit kui tolle savihunniku. See on ju parim tooraine!» Pottsepp mõistis savi väärtust.

Mida enam kordi on savi põletatud ja purustatud, seda paremaks see muutub. Kui see saab tunda torme ja vihma, kui see käib läbi leitsaku ja pakase, kui inimesed seda jalaga taovad, muutub see üha paremaks. Savi otsekui imeb looduse omadused enesesse. Kui seesugused savitükid veelkord purustatakse, tulevad sellest parimad nõud.

Vana purustatud savi segatakse uude segusse

Need, kes on teinud müüritööd, teavad, kuidas nn. samottkivi seestpoolt välja näeb. Kui müürihaamriga lüüa tellisest tükk, eraldab murdekohal selgelt erivärvilisi, pruune, kollaseid, punaseid ja isegi musti terakesi. Need terad on juba enne käinud läbi tule ja just sellepärast ei pragune samottkivi ahju kõige kuumemates kohtades. Kui pottsepp lammutab oma vana põletusahju, kasutab ta selle «riiulid» ja muud savitellistest tehtud sisedetailid uuesti, segades need oma parima saviga; ja need osad on käinud kindlasti läbi vähemalt 60-100 põletuskorda. Pottsepp teab ka, et vana ahi on parem kui uus: see talub suuremat kuumust.

Karjakasvatajad araablased panevad alati uude taignasse vana leiba. Samuti tehakse ka siin Põhjamaades nn. hapuleiba. Mõhe põhja jäetakse vana taignat, mis on järgmise taigna juureks. Neid vanu hapuleivamõhesid ei pesta tegelikult kunagi põhjalikult puhtaks. Araablased kasutavad uute majade ehitusel ka vanu puuosi ja üldse tahavad igasse uude segada midagi vana. See on nende meelest õnnistuse eelduseks. Ehkki Jeesus rääkist sellest, et uus sõnum nõuab uut vormi, nii nagu uus vein pannakse uutesse lähkritesse, ei tähenda see veel, et vana peaks kogunisti hüljatama. Ka peremees «toob oma tagavarast esile uut ja vana» (Mt 13:52). Aga kõik vana murendatakse, enne kui see liidetakse uutesse seostesse.

Sama kogeme oma Meistri kätes. Selles ei panda varasemat Jumala juhtimist kõrvale, vaid seda lõhutakse ja sõelutakse. Alles seejärel võivad teoks saada Jumala uued plaanid. Niisiis ei peaks me olema nii uueaegsed, et hülgame kõik vana, ja ka mitte nii vanaaegsed, et väldime kõike uut. Lisades igasse uude midagi vana, on araablased vägagi modernsed - nii tehakse ju ka kõige peenemates kunstnike kodudes. Niisugust modernsust tasub soosida ka koguduse elus. Headeks osutunud asju ei tasu hüljata.

Valmis nõu peaks pidama nii külma kui ka kuuma vett. Kristlane peaks olema usaldusväärne nii argistel päevadel kui ka pingelistel aegadel. Jumala riik ei vaja mingisuguseid «sooloesinejaid», peojuhte, kel on ikka midagi «erilist» tagataskus varuks. Vajame usaldusväärseid ja vastupidavaid jumalalapsi, kellele võib usaldada ülesandeid, ja kes ei löö käega ka siis kui seilatakse vastutuult. Kui meie vaimulik suhtelisustaju vääratab, hakkame kergesti arvama, et midagi koguduses püsib vaid tänu meile ja et meie oleme asendamatud. Siis on jällegi aeg lõhkuda meie nõu.

Mäletan, et ütlesin oma usuletuleku algusajal ühele oma heale kaaslasele: «Ära kasuta sõna «arm», ütle seda kuidagi teisiti.» Aga just armus ongi küsimus! Lauludes öeldakse: «tema heldus («arm» soomek. tõlge) on võimas». Heebrea kirjas meenutatakse, et «süda kinnitatakse armu läbi». Arm on tõepoolest parim südamerohi ahistunud inimesele.

Kummalisel kombel aga juhtub tihtipeale nii, et

arm võib saada inimesele käsuks

Seda võib kogeda hingehoiutöös. Esmalt tümitab käsk inimest ja ajab ta meelt parandama. Aga seejärel jääme ikkagi veel «käsu alla». Me ütleme: «Ma ei ole piisavalt hea ja pühitsetud, et kõlbaksin Jumalale. Olen küll toonud kõig oma patud lagedale ja olen palvetanud ja püüdnud lugeda Sõna, aga ega ma säherdusena julge mõeldagi, et oleksin Jumala laps.» Me kiusame iseendid oma tegemistega ja tegematajätmistega. Usume armu, ent ei söenda Jumala armu omaks võtta, enne kui oleme endid «veel veidi parandanud ja kohandanud». Aga kui me võtame armu omale mõõdupuuks - siis on see nii suur ja lai, et me ei saa kunagi selle nõudmisi täita. Meil tuleb meeles pidada: kõlbame Jumalale nimelt oma kõlbmatuses. Tohime uskuda, et Jumal aktsepteerib meid Jeesuse lepitussurma tõttu, olgugi et meis ei ole midagi aktsepteeritavat. Me ei saa ealeski täita armu nõudmisi, sest arm ei tunne nõudmisi. Selles on armu «võimsus».

Arm peab olema kandev arm. See ei tohi lämmatada.

Olen kunagi näinud filmi ookeanilainetel ratsutavatest meestest. See on kauneim spordiala, mida loodus inimesele pakub. Mehed kes aerutavad kinnist kanuud meenutavail alustel avamerele või asuvad teele mõne pika neeme ninalt. Siis ootavad nad, kuni tagant lähenev kõrge lainevoog nad oma turjale tõstab. Samal ajal teevad nad aerudega paar jõulist tõmmet. Püsides tõusulaine küljel, libisevad nad sadu meetreid «allamäge» ranna suunas. Kiirus on peadpööritav. Kõige tähtsam on osata lasta end õigel hetkel lainel kaasa viia. Sama kogevad need, kes harrastavad mootorpaadisporti. Kui pääseda tõusulaine harjale, võib sõita justkui allamäge ja ka kütust kulub vähem. Mul on mõnikord niisugune tunne, et me kristlastena sipleme liiga sageli tõusulaine valel poolel. Näeme armu käsuna ja püüame vägisi jõuda kiiresti eemalduva laine harjale, ent ei suuda iialgi täita esitatud nõudmisi. Jõud kulub just selle siplemise peale. Selle asemel tuleks oodata armumere järgmist lainet, mis tuleb, tõstab ja viib kaasa.

Me peaksime rajama oma usukindluse sellele, mis Jumal on, mitte enesele. Seda väljendab selgesti 2Ti 2:19: «Jumala rajatud alus püsib kindlana, ja temal on see pitser: Issand tunneb neid, kes tema omad on; ja : Ülekohtust loobugu igaüks, kes Issanda nime nimetab». Kui oleme toonud oma patud ja tehtud ülekohtu valguse kätte, tohime toetuda sellele, et «Issand tunneb omi». «Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik.» Tema teab kui palju meie «nõu» peab vastu elu ahjus ja Ta ei pane meid proovile üle meie võimete. Kui Tema meid tümitab, on Tal selleks kindel põhjus, meie aga ei pea alati aru saama, mis eesmärgil Ta seda teeb.

Minu Etelä-Pohjanmaal sündinud ema ei ole nõus astuma laevale, kuna ta ei oska ujuda, ega lennukisse, kuna ta ei oska lennata. Kord õnnestus mul ta siiski meelitada meie laia mootorpaati. Vööris õõtsus meie tütar Marjo, rõõmustades paadi igast liigutusest, samal ajal aga hoidis ema hirmust vabisedes mõlemast servast kõvasti kinni. Kõik me jõudsime siiski õnnelikult eesmärgile. Meie kristlaste seas on nii neid, kelle süda Jumala ees alatasa habiseb ja haiget saab, kui ka neid, kes näivad seilavat hooletult oma elupaati õõtsutades. Aga peaasi on, et oleme paadis, mis viib meid eesmärgile. Ahistunud inimene, kes tahab püsida Kristuses võib uskuda, et jõuab pärale.

Jeesus koges purustamise imet

«Selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse» (He 2:18). Ketsemani heebreakeelne nimi «gat shmanim» tähendab «surutõrs». Issanda templi tulle ei tohtinud segada võõrast tuld, see tähendab, et ei võinud kasutada sama õli, mida ebajumalatemplid hankisid oma lampide jaoks. Sel põhjusel olid juudid istutanud kogu Õlimäe täis oliivipuid. Neist saadud õlimarju, oliive, töödeldi täpselt preesterkonna juhiste kohaselt. Seega olid need kultuslikult puhtad. Oliivide purustamine toimus Ketsemani õlikuurides.

Pottsepa töötoas tõdesime, et «savi tõrgub sunduse vastu». Oliivid räägivad samast vaimuliku elu seadusest: need lihtsalt «kolgitakse puust maha». Kui oliiv on küps, tuleb see kergesti lahti. Siis saabuvad korjajanaised ja tümitavad õlipuude tüve nuiadega. Enne seda laotakse puu alla kangas. Küpsed marjad pudenevad nagu äikesevihma esimesed piisad alla maa peale. Nii saab ka Jumala õnnistus meile kindlalt osaks siis kui aeg on küps. On tulutu kasutada nuia liiga aegsasti - puu saaks ainult viga.


Õlipuude tümitamine

Ketsemanis purustati Jeesuse süda. Tema valu pressis välja verehigina. Ta käis läbi valuristimise: «Mind peab ristitama ristimisega, ja kuidas on mul kitsas käes kuni see on lõpetatud». Jeesuse kannatus andis meile siiski «õli», mille väest saavad kogu maailma templid õige evangeeliumivalguse. Jeesuse oma nõu saatuseks oli murduda. Aga selle nõu purunemine külvas ümberringi kilde, milledesse on kätketud Jumala riigi kõige sisemine õnnistus. Meie süda avaneb «kuni taevasteni» ja Jeesus, kes oma armastuses «tühjendas oma hinge surmani» kirgastub meile. See armastus ei kasuta sunnivahendeid, vaid kannatab ise seda, mida oleksime pidanud kannatama meie.

Pottsepatöökoja sõnum

võib kujuneda meie elu edasi viivaks «tõusulaineks» ainult juhul kui kummardume kuulama Jumala häält. Tema sooviks on teha meist «õnnistuse nõud». Reaalsuseks jääb aga siiski: «Meil on see aare saviriistades, et ülivaga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist.» Kuidas ma vastan oma südames esile kerkinud küsimustele? Kas olen valmis püsima tõrkumata Jumala käes? Kas olen nõust savi osaga? Kas Ta võib mind vormida oma tahtmise järele? Kas soostun olema kõrvale pandud niikaua kui Tema heaks arvab? Kas Ta võib mu oma ahju viia? Kas Ta võib jätkata oma tööd, kuni minust saab nõu, mis «laulab ja heliseb», ja «millest võib läbi näha»? Kas Ta võib mind puruks lüüa, kui Ta alustab uut ajajärku mu elus? Kas olen nõus segunema uute töösuhetega? Kas Ta võib tühjendada mu südame «settest», mis on kibeduse kujul korjunud mu sisemuse põhjale? Kas Ta võib mind valada «nõust nõusse», et minu «oma maitse» mu elus kasvõi veidigi väheneks? Kas Ta võib tühjendada mu südame, nii et olen nagu «võõrutatud laps ema süles», ilma oma soovideta. Kas Ta tohib ka valida koha, kus Ta võib mind kasutada? «Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks?» (Ro 9:21). Kas Ta võib mind täita eluveega?


Elav vesi

Vastates neile küsimustele, ei tohiks me üle pakkuda. Pottsepp «näeb oma nõu läbi». Meie suhtumisest sõltub, missuguseid aardeid võib Jumal meile usaldada. Ta on küll «näinud vaeva väsimuseni», aga Ta ikkagi tahaks juba alustatud töö meis lõpule viia.

Küllap on parim kirjeldus Pottsepa käes oleva inimese tunnetest luuletaja Aaro Hellaakoski värssides, kes oma elu lõpus, peale raskeid võitlusi, lõpetas isikliku usuletulekuga. Kui ta suri, oli tema pere kogunenud tema voodi äärde, ja seal lugesid nad üheskoos Meie Isa palve. Oma «ahjus» olemise päevil kirjutas ta sõnad, mis vaevalt kunagi tuhmuvad:

Jumala Vaim, küllap ainus ei ole
mina, su ahjus kel olla on kole,
otsekui, raud sepalõõtsa all kõrbeda
painduda palju, väiksemaks kasvada
hetk hetke järel vaesemaks muutuda.
Aga ikka ei saa, aga ikka ei saa,
ainult sina ju puhud elusädeme
meisse, kes külmad ja tardunud oleme.

Jumala Vaim, sinu ahju kuumuses
väsin ära, su pihtide embuses.
Sina ei väsi - sa jätkad, uskudes,
kord et haamri alt tõstad loodu,
palju valmimana mis tundub
sellest, mis valuleb praegu su kätes.


«Ta on näinud vaeva väsimuseni.»

Me palvetame:

Meie Issand ja Vabastaja Jeesus Kristus. Tahame Sind tänada selle eest, et Sulle kõlbab niisugune katkine ja hukkaläinud savinõu. Issand, me ei julge oodata, et Sa teeksid veel niisugusest prahist nõu oma majapidamise jaoks - ent sõendame siiski paluda, et meie elus muutuks puruks see, mis on valel moel oma ja mis segab meie ligimest. Ja kui Sa tahad liita selle purustatu oma uute plaanidega, Issand, siis sõtku meid uuesti ja pane oma lauale ja oma ahju. Teame, et Sinu tahe on siiski parim. Sellepärast anname Sulle kõik volitused kanda hoolt meie elu eest. Issand, me teame, et sa ei taha meid sundida. Tee meist nõu selle ülesande jaoks, mida arvad säärasele sobivat. Sinu nimele ja armastusele toetudes. Aamen.

Algusse